Teadusnõukoda

COVID-19 põdemine võib lisaks olemasolevate krooniliste haiguste ägenemisele põhjustada täiesti uute haiguste teket. Ameerika Ühendriikides läbi viidud ulatuslik uuring, mis hõlmas 273 618 COVID-19 põdenut näitas, et COVID-19 raske, haiglaravi vajav põdemine on seotud tõsiste hilisemate tervislike tagajärgedega (Taquet jt 2021).

Ka Eestis on COVID-19 põdemise järgse mõju hindamiseks läbi viidud mitu uuringut. Ühes nendest oleme hinnanud, milline on uute haiguste tekkimise risk neil, kes on COVID-19sse haigestumise tõttu sattunud haiglasse ajavahemikul 26.02.2020-28.02.2021. Kõiki uuritavaid –  kokku 3949 patsienti – jälgiti kuni 12 kuu jooksul ja võrreldi nendega, kes COVID-19 ei olnud põdenud (kokku 15 511 kontrollgrupi isikut sarnase sotsiaal-demograafilise profiiliga).

Leidsime, et COVID-19 tõttu haiglaravi vajanute hulgas on järgneva 12 kuu vältel ligi kolm korda  kõrgem risk surra ning ligi kaks korda kõrgem risk uuesti haiglasse sattuda. Lisaks oli neil oluliselt kõrgem risk mitmete uute haiguste tekkeks. Näiteks dementsuse, kroonilise maksahaiguse ja krooniliste alumiste hingamisteede haiguste risk oli enam kui neli korda kõrgem võrreldes nendega, kes COVID-19sse ei haigestunud. Teist tüüpi diabeedi risk,  südame isheemiatõve ja teiste südamehaiguste risk oli enam kui kolm korda kõrgem ning meeloluhäirete esmase tekke risk  üle kahe korra kõrgem võrreldes nendega, kes COVID-19 ei põdenud.

Tänaseks on meil haiglaravi vajanud üle 20 000 patsiendi. Arvestades nende oluliselt kõrgemat riski mitmete krooniliste haiguste tekkeks ning ka korduvalt haiglasse sattumiseks, vajavad need patsiendid hoolikamat jälgimist ja sõelkontrolli uute võimalike haiguste suhtes.  See põhjustab lisakoormust nii patsiendile kui ka tervishoiusüsteemile. Veel pole kadunud ka koroonaepideemia ise – alates augustist on nakkuse levimus ühtlasel kõrgel tasemel. Kuigi haiglasse satub praegu oluliselt vähem inimesi kui möödunud sügis-talvel ja varakevadel, on neid detsembri keskpaiga seisuga igapäevaselt siiski jätkuvalt 20-30 inimest.

Viited:

• Taquet, M. jt (2021). Incidence, co-occurrence, and evolution of long-COVID features: A 6-month retrospective cohort study of 273,618 survivors of COVID-19. Plos medicine, 28. URL: https://doi.org/10.1371/journal.pmed.1003773
• Tisler A, jt (2022). Post-acute sequelae of COVID-19 among hospitalized patients in Estonia: nationwide matched cohort study. PLoS One, 17(11):e0278057. URL: https://doi.org/10.1371/journal.pone.0278057 

Lisainfo:
Ruth Kalda, TÜ peremeditsiini professor, Teadusnõukoja liige, ruth.kalda@ut.ee 

Teemad:

• Kuidas oli võimalik ohutud vaktsiinid nii kiiresti välja töötada?
• Miks vaktsiinid ei takista nakatumast?
• Millised viirused võivad tulevikus Eestisse jõuda?
• Millised on Eesti elanike immuunsuse tüübid?
• Mis on uus ravim Paxlovid?

Kuidas oli võimalik ohutud vaktsiinid nii kiiresti välja töötada?

Inimeste kohatist umbusku COVID-19 vastaste vaktsiinide suhtes toidab muuhulgas asjaolu, et need töötati välja meditsiini ajaloos erakordse kiirusega. On ju vaktsiinide tootmine ja kasutuselevõtt ajalooliselt olnud pikaajaline protsess. Kuidas selline kiirus võimalikuks osutus?

COVID-19 vastaste vaktsiinide loomise aluseks olid 2000. aastate alguses Aasias aset leidnud SARS-CoV puhangust saadud teadmised. See võimaldas õppida tundma viiruse paljunemist ning saadi teada, et viiruse ogavalk on sobiv sihtmärk vaktsiinide arendamiseks.  Nii et kui 2019. aasta lõpus hakati Hiinas Wuhani regioonis haigestuma ebatüüpilisena tundunud kopsupõletikku, sai juba 2020. a jaanuaris selgeks, et haigust põhjustab uus viirus SARS-CoV-2 ning kirjeldati kiiresti selle viiruse genoomi ehitust. Veebruariks 2020 oli teada viiruse toimemehhanism:  kuidas see kinnitub rakkudele, neisse siseneb ning võtab üle raku põhilised toimimismehhanismid, et toota uusi viirusosakesi. Selgus ka uue viiruse aktiivsema leviku põhjus võrreldes 2003. aastal leitud SARS-CoV-ga: uus viirus kinnitub rakkudele kümme korda efektiivsemalt kui tema varasem sugulane.

Kohe pärast viiruse nukleotiidjärjestuse teadasaamist hakkasid kümned kui mitte sajad erinevad laborid üle maailma katsetama uute vaktsiinidega, kasutades nii senituntud kui uudseid meetodeid. Osade vaktsiinide loomisel kasutati väga edukalt uuenduslikku mRNA tehnoloogiat, mida oli varem rakendatud erinevate vähkkasvajate vastaste immunoteraapiate loomiseks.  mRNA tehnoloogial põhinevad vaktsiinid võimaldasid panna inimese rakud tootma viiruse ogavalku, mis imiteeris viirusega nakatumist, see omakorda päädis immuunvastuse kujunemisega.

Vähem kui aastaga valmistati vaktsiinid, läbiti kliinilised katsetused ja saadi kasutusload reguleerivatelt organisatsioonidelt (EMA, FDA).  SARS-CoV-2 vastased vaktsiinid vähendasid märkimisväärselt rasket haigestumist. Vaktsiinide laialdane kasutamine on olnud väga oluline selleks, et vältida hospitaliseerimisi ja surmasid vanemate ja kaasuvate haigustega inimeste seas ning vähendada koormust riikide meditsiinisüsteemidele ning majandusele.

Lisainfo:
Pärt Peterson, Tartu Ülikooli molekulaarimmunoloogia professor, part.peterson@ut.ee

Miks vaktsiinid ei takista nakatumast?

mRNA tehnoloogial põhinevad vaktsiinid võimaldasid panna inimese rakud tootma viiruse ogavalku, mis justkui imiteeris viirusega nakatumist. See omakorda päädis immuunvastuse kujunemisega – tekkisid antikehad ogavalgu vastu. Vaktsineerimiseks võeti kasutusele kõige levinum lähenemine – manustamine õlavarde, mille tulemusel tekivad antikehad veres, kuid vähem hingamisteede limaskestadel.  Kuna viirus siseneb organismi hingamisteede limaskestade kaudu, võib nakatuda ka inimene, kel on veres antikehad olemas. Need asuvad tööle nö hiljem ja kaitsevad raske haigestumise, kuid mitte nakatumise eest.

Pandeemia esimeste kuude jooksul oli eeldatav, et algne Wuhanist pärit viirus hakkab muteeruma ning tekivad uued viirustüved. Arvestati ka võimalusega, et muteerunud tüved suudavad vaktsineerimise tagajärjel tekkinud antikehasid vältida ja seetõttu on vaja organismi immuunmälu tugevdada täiendava vaktsiinidoosiga.

Delta tüve levima hakates tekkiski olukord, kus esialgne vaktsineerimine ei taganud enam piisavalt kaitset, see-eest aitas tõhustusdoos, nn kolmas doos. Lisaks tekkis korduvate vaktsineerimiste käigus T-rakuline immuunsus, mis samuti reageeris viiruse ogavalgule. Seega andsid mRNA vaktsiinid hea kaitse algsete viirustüvede vastu.

Aafrikas kujunenud omikroni tüve levik Eestis alates 2022. aastast jaanuarist paraku muutis olukorda. Piltlikult öeldes oli viiruse ogavalgu väliskuju muutunud nii palju, et vaktsineerimise või varasemate tüvedega nakatumise korral tekkinud antikehad ei ’tundnud’ seda enam ära. Seetõttu haigestusid kergekujuliselt ka vaktsineeritud inimesed. Raskekujulist haigestumist  hoidis ära siiski T-rakuline immuunsus, mis tunneb viiruse ära teisel viisil ja ei sõltu sedavõrd erinevate viirustüvede spetsiifikast. Paraku võtab T-rakulise immuunvastuse kujunemine mõnevõrra rohkem aega ning seetõttu saab viirus ülemistes hingamisteedes levida ja ebameeldivusi põhjustada.  Samas aitab T-rakuline immuunsus vältida viiruse suuremat levikut organismis, takistades raskekujulist haigestumist.

Arvestama peab, et vaktsiinide tekitatud immuunvastus –  nii antikehade tase kui T-rakuline immuunsus –  langeb aja jooksul ja langus on kiirem vanematel ja kaasuvate haigustega inimestel. Uuringud on näidanud, et algsed vaktsiinid on omikroni vastu efektiivsemad omikroni vastu, kui lisaks on tehtud tõhustusdoose. Seepärast on oluline jätkuv vaktsineerimine tõhustusdoosidega. Praeguseks on juba kasutusel ka vaktsiinid, mis sisaldavad omikroni tüvele omast ogavalku.

Lisainfo:
Pärt Peterson, Tartu Ülikooli molekulaarimmunoloogia professor, part.peterson@ut.ee

Millised viirused võivad tulevikus Eestisse jõuda?

Kõige tõenäolisem meid lähitulevikus tabav tervisekriis on ‘vanade haigustekitajate’ tagasitulek. Viimastel aastatel on laste vaktsineerimine olnud langustrendis. Seetõttu võivad naasta juba tõrjutud nakkushaigused nagu näiteks leetrid ja lastehalvatus. Just vähese vaktsineerimise tõttu on leetrid arenenud maailmas palju noori ohvreid leidnud. Nakkushaiguste laialdase puhangu korral kasvab ka tõenäosus, et nakatuvad juba vaktsineeritud, kuid nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesed.

Kindel on see, et viirused ei kao ka tulevikus kuhugi. Praeguseks on teadlastel kaardistatud pea kõik suuremad viiruste perekonnad, lähemalt ei ole jõutud aga paljusid liike uurida. Nii näiteks on nahkhiirtes kümneid kirjeldamata viiruseid, millest nii mõnigi võib inimesele kanduda. Looduslike elupaikade hävitamine maailmas on sagenenud ning seetõttu suureneb risk kokkupuuteks inimkonnale tundmatute viirustega. Samuti kergendab inimeste liikumine, sh linnastumine, haigustekitajate kiiret liikumist ühest piirkonnast teise. Näiteks on kehavedelike vahendusel leviv Ebola viirus tekitanud kohalikke puhanguid  Aafrikas, aga mõnel korral levinud ka mujale.

Kehavedelike kaudu levivatest viirustest on ohtlik Ebola lähisugulane Marburgi viirus, samuti mõned ahvirõugete viirustüved. Õnneks ei ole viiruste levik kehavedelike vahendusel nii kiire ja hõlbus nagu aerosoolide vahendusel levivate viiruste (mille hulka kuulub ka korooonaviirus) puhul. Seega on võimalik ohtlikke viiruseid piiravate meetmete ja teavitustöö abiga kontrolli alla saada. Näiteks suudeti ohjeldada kevadsuvist ahvirõugete puhangut, õnneks oli ka levinud tüvi vähemohtlik.

Kehavedelike vahendusel levivad haigustekitajad võivad aga jääda pikaks ajaks märkamatuks. Näiteks  inimese immuunpuudulikkuse viiruse (HIV) levik on Eestis küll suuresti kontrolli all, kuid haigestunud inimeste ravi tekitab märkimisväärseid tervishoiukulusid. Mitmetes riikides on HIV mitmel protsendil elanikest. Seega peab meeles pidama, et ka aeglase kulgemisega nakkushaigus võib osutuda äärmiselt kurnavaks inimesele ja tervishoiusüsteemile.

Troopilistel ja subtroopilistel aladel on sääsed olulised haiguste levitajad. Ohtlikumad neist on dengue’i viirus, kollapalaviku viirus, chikungunya viirus. Eestis kõige tuntum lülijalgne viiruslevitaja on puuk. Tõenäoliselt patogeene levitavad sääsed Eestisse elama niipea ei satu, küll aga Lõuna-Euroopasse, samuti eksisteerib ka kaudne risk – inimeste reisimine ohupiirkondadesse.

Eesti laiuskraadidel on kiire leviku seisukohalt ohtlikud just aerosoolide ja piiskade vahendusel (köhimine, aevastamine, rääkimine, hingamine), levivad haigustekitajaid nagu näiteks leetrid, erinevad gripi tüved, koroonaviirused, sh SARS-CoV-2. Seda tüüpi viirused muutuvad kiiresti – neist tekib juurde üha uusi variante. Jätkuvalt peetakse grippi üheks potentsiaalseks pandeemia põhjustajaks just seetõttu, et viirus on eriti muutlik ning uutele tekkinud tüvedele ei ole inimestel head immuunvastust.  Iga mõne aasta tagant kerkib esile mõnevõrra ohtlikum gripi variant, suuremad pandeemiad on aga jäänud 60 aasta tagusesse aega, mis ei tähenda, et see nii jääbki.

Mitte kõik pandeemiad ei ole ohtlikud inimese tervisele, kui tekitavad ikkagi suurt majanduslikku kahju nagu oli seda hiljuti Eestiski levinud sigade katk.

Kokkuvõtteks: viiruste risk püsib ning  levima võivad hakata ka teadusele senitundmatud haigustekitajad.

Lisainfo:
Margus Varjak, Tartu Ülikooli viroloogia kaasprofessor, margus.varjak@ut.ee

Millised on Eesti elanike immuunsuse tüübid?

Kuigi Eestis on Euroopa mõistes suur osa elanikkonnast vaktsineerimata või vähenenud vaktsiinikaitsega, on valdaval osal siiski koroonaviiruse vastased antikehad.  2022. aasta oktoobri seisuga on 92%-l inimestest vereseerumis mõõdetav antikehade tase üle piirmäära, mis viitab Covid-19 haiguse läbipõdemisele või vaktsineerimise järgselt tekkinud antikehadele. Üle 65 aastastest elanikest on koroonaviiruse vastased antikehad  96%-l ja 18-39 aastastest on antikehad 88%-l.

Kui 2021. aasta lõpuni olid Eesti täiskasvanud enamjaolt saanud oma antikehad vaktsineerimise läbi, siis alates 2022.a. algusest kujuneb immuunsus üha sagedamini COVID-19 läbipõdemise kaudu. 2021. aasta novembris ilmunud omikroni alamvariandid (BA.1, BA.2, BA.3, BA.4 ja BA.5.) olid ülimalt nakkavad ja muutusid kiiresti domineerivaks kõigis maailma piirkondades, asendades kiiresti varem ringelnud variandid. 2022. aasta oktoobriks oli vaktsineerimata ja enda teada läbipõdemata täiskasvanuid Eestis ligi 140 000 inimest, kusjuures 54% neist siiski omab antikehi, mis viitab, et nad on viiruse enda teadmata läbi põdenud. Suurenes ka hübriidimmuunsusega ehk nii vaktsiini kui läbipõdemise teel kujunenud immuunsusega  inimeste hulk.

Oktoobris 2022 läbi viidud koroonaviiruse seireuuringu ja TEHIKu/Terviseameti andmebaasis olevate andmete sünteesi kohaselt on Eesti täiskasvanud elanikkonna immuunsustüpoloogia mitmekesine. Suuremaarvulised immuunsustüüpide rühmad on toodud joonisel.

Allikas: TEHIK/tervisekassa andmebaas. Joonis Krista Fischer

TEHIKu andmebaasi/Terviseameti andmetel on  30% täiskasvanud Eesti elanikest vaktsineeritud ühe või kahe tõhustusdoosiga, aga COVID-19 haigust teadaolevalt ei ole läbi põdenud. TÜ koroonaviiruse seireuuringu järgi on nendest 42% vanemad inimesed (65+), 43% keskealised (40-64a) ja 15% nooremad inimesed (18-39a). Naisi on selle immuuntüübiga rühmas 59% ja mehi 41%. Valdav enamik  (92%) on eestlased, teisi rahvusi on selles immuunsustüübis seirueuuringu andmetel väga vähe.  Selline immuunsus ei kaitse nakatumise ja kerge põdemise eest, küll aga kaitseb raske haigestumise eest paremini, võrreldes ainult  läbipõdemisest saadud immuunsusega. Siiski, kuue kuu jooksul pärast vaktsineerimist see kaitse väheneb mõõdukalt. Kuna eakatel ja immuunpuudulikkusega inimestel väheneb vaktsiinist tekkiv immuunkaitse kiiremini, on oluline jätkuvalt teha korduvdoose just neile sihtrühmadele.

Enamik uuringuid on leidnud, et omikroni nakatumise vastu kaitseb kõige paremini hübriidimmuunsus ehk vaktsineerimise ja läbipõdemise kombinatsioon (Altarawneh et al. 2022, Castillo et al. 2022, Cerqueira-Silva et al. 2022).  Hübriidimmuunsus on TEHIKu/Terviseameti andmebaasi alusel umbes  viiendikul Eesti täiskasvanud elanikkonnast. Hübriidimmuunsuse kestuse kohta ei ole praeguseks veel häid uuringuid ning selle kvaliteet varieerub vanuserühmade lõikes sõltuvalt vanusest ja kaasuvatest haigustest, eri viirustüvede  läbipõdemise omavahelisest koosmõjust, kasutatud vaktsiinidest ning vaktsineerimise ja nakatumise vahelisest ajaperioodist.  

TEHIKu/Terviseameti andmetel on umbes  6% elanikest vaktsineeritud tõhustusdoosiga ja läbi põdenud omikronitüvest põhjustatud COVID-19 haiguse ning võiksid omada üsna head immuunkaitset. Seireuuringu andmetel on rühmast pooled keskealised inimesed (40-64a)  ja veidi alla veerandi nooremad (18-39a) inimesed. Vanemaealisi (65+) on rühmas 27%. Rühmas domineerivad naised (61%) ja eestlased (90%).

TEHIKu/Terviseameti andmetel on  19% vaktsineeritud ühe või kahe doosiga ning COVID-19 haiguse läbi põdenud. Rühmast ligi 60% on läbi põdenud omikronitüvest põhjustatud COVID-19 haiguse; umbes iga kolmas (29%)  briti ja iga seitsmes (16%) delta viirustüvest tingitud haiguse.  Seireuuringu andmetel on kolmandik sellest rühmast nooremad inimesed (18-39) ja veidi üle poole keskeas inimesed. Teistest rahvusest inimesi on selle rühmas eelmistest veidi rohkem – 15%. Selle rühma inimestel on samuti suhteliselt hea immuunkaitse hübriidimmuunsusena, sest kuigi tõhustudoosita on antikehade tase organismis langenud, on organismis tekkinud püsivam, nn rakuline immuunsus ja haiguse läbipõdemine on immuunkaitset tugevdanud, eriti juhul kui läbipõdemise põhjustas omikronitüvi.

TEHIKu/Terviseameti andmetel on 18%  täiskasvanutest vaktsineeritud ühe või kahe doosiga, aga tõhustusdoosi nad ei ole saanud ja COVID-19 haigust pole läbi põdenud.  Kuna antikehade ja ja T-rakulise immuunsuse tase ajas langeb, siis on see rühm praegu hea immuunkaitseta, eriti ringlevate omikrontüvede vastu. Eriti ohustatud on 65 ja vanemad inimesed, keda on rühmas umbes veerand, aga ka 40-63-aastased, keda on rühmas umbes pooled.

TEHIKu/Terviseameti andmetel on  13% Eesti täiskasvanud elanikest vaktsineerimata, aga läbi põdenud omikronitüvest (8% ),  deltatüvest (4%) või  briti tüvest (2%) tingitud COVID-19 haiguse. Neist ligi kolmandik  on  olnud haiged korduvalt erinevate tüvede tõttu.  Varasemast läbipõdemisest tekkinud immuunsus annab täna omikroniviiruse vastu oluliselt vähem kaitset kui delta ja varasemate tüvede leviku aegadel, eriti juhul, kui läbi põetigi mõnest omikroni-eelsest tüvest põhjustatud haigust.  Seireuuringu andmetel on valdav osa rühmast nooremad või  keskealised ning rühm on rahvuseliselt mitmepalgelisem (20% muust rahvusest).

Umbes 8% Eesti täiskasvanud elanikest on seireuuringu andmetel immuunnaiivsed e. igasuguste antikehadeta. Nemad on haigestumise suhtes kõige enam ohustatud, eriti vanemad ja kaasuvate haigustega inimesed. Seireuuringu andmetel on vanemaealisi (65+) rühmas umbes viiendik, 40-64-aastaseid pooled. Selles rühmas on rohkem mehi (60%). 

Seireuuringus tuleb välja ka väike rühm, kes ei ole vaktsineeritud ega enda teada põdenud, aga kellel on antikehad olemas, järelikult on olnud kokkupuude viirusega.

Septembris-oktoobris 2022 vajas raske Covidi tõttu haiglaravi 583 inimest. Neist 477 (81,8%) olid 60-aastased või vanemad (sh 278 olid 80-aastased või vanemad).

Tööealistest (18-60) hospitaliseeritutest  18 (47%) ei olnud vaktsineeritud, kellest omakorda 8 olid teadaolevalt varem nakatunud (delta või omikroni tüvega), 6 (16%) olid vaktsineeritud 3 doosiga, 11 kahe doosiga ja 2 ühe doosiga.

Arvestades mitmekesiseid immuunsuse kujunemise mustreid ja  laialdast (92%) antikehade olemasolu Eesti täiskasvanud elanike seas  on tõenäoline, et ka uute viirustüvede ilmudes on enamikul inimestest mingi immuunkaitse olemas, mistõttu koormus haiglasüsteemile võiks püsida vastav Eesti tänasele võimekusele.  Samas nii antikehade tase kui T-rakuline immuunsus langevad aja jooksul, kiiremini vanematel ja kaasuvate haigustega inimestel. Seepärast on oluline pöörata tähelepanu vanemate inimeste immuunvastuse monitoorimisele ja jätkuvale vaktsineerimisele tõhustusdoosidega.  

Lisainfo:
Ruth Kalda, Tartu Ülikooli peremeditsiini professor, ruth.kalda@ut.ee
Krista Fischer, Tartu Ülikooli biostatistika kaasprofessor, krista.fischer@ut.ee

Mis on uus ravim Paxlovid?

Paxlovid on suukaudne viirusevastane ravim, mis on mõeldud COVID-19 ravimiseks täiskasvanutel, kellel on oht raskemaks haiguskuluks. Täpsemat infot riskigruppide kohta saab oma raviarstilt, aga näiteks kuuluvad sinna immuunpuudulikkusega või erinevate krooniliste haigustega patsiendid.

Ravim vähendab SARS-CoV-2 viirusosakeste tootmist nakatunud inimese rakkudes ning nende edasist levikut. Ravim koosneb kahest toimeainest – nirmatrelviirist ja ritonaviirist. Nirmatrelviir blokeerib ensüümi, mida viirus paljunemiseks vajab ja ritonaviir aeglustab nirmatrelviiri  lagundamist, mis võimaldab sellel organismis kauem püsida ja viiruse vastu toimida.

Esimesed ravimi kliiniliste uuringute tulemused näitasid, et ravi Paxlovidiga vähendas oluliselt haiglasse sattumise ja surma tõenäosust (ligikaudu 89%). Kuu aega pärast ravi algust sattus Paxlovidi saanud patsientidest haiglasse 0,8% (8 inimest 1039st). Platseebot saanud rühmas sattus haiglase 6,3% patsientidest (66 inimest 1046st). Ravimit saanud rühmas ei surnud ühtegi patsienti, platseeborühmas suri 12 inimest.

Tänaseks on efektiivsuse kohta olemas ka nö päriselu andmeid. Hongkongis läbi viidud uuringus ilmnes, et varajane ravi Paxlovidiga vähendas suremust 66% võrreldes ravi mittesaanute grupiga. Ravimi kasutamine vähendas ka haiglaravi vajadust 24% võrreldes ravi mittesaanutega.

Paxlovid on saadaval retseptiravimina. Ravimi võtmist tuleb alustada haigusnähtude tekkimisel võimalikult kiiresti, eelistatult esimese 5 päeva jooksul. Väljakirjutamise eelduseks on positiivne test (antigeeni kiirtest, PCR) või kindel kokkupuude COVID-19 põdeva inimesega.

Ravim ei sobi kasutamiseks raseduse ja rinnaga toitmise ajal.  Ettevaatlik tuleb kasutamisel olla, kui patsiendil on maksa- või neerukahjustus. Paxlovidi olulisemate kõrvaltoimetena võivad tekkida kõhulahtisus, oksendamine ja muutused maitse- ja lõhnameeltes.

Pärast ravikuuri lõpetamist võivad COVID-19 haigussümptomid taastekkida (nn viral rebound), selle sagedus ja kliiniline tähendus on ebaselge. Korduv või pikendatud ravikuur  või pikendatud ravikuur ei ole näidustatud.

Paxlovid on vastunäidustatud koostoimete tõttu osade ravimite või ravimtaimedega, mida tuleb ravimi väljakirjutamisel arvestada. Täpsemad juhised ravimi kasutamise ja võimalike vastunäidustuste kohta annab raviarst.

Lisainfo: Mait Altmets, Põhja-Eesti Regionaalhaigla infektsioonikontrolli talituse juhataja, Mait.Altmets@regionaalhaigla.ee

Covidi kurnav pärand: pärast põdemist kimbutavad tervisehädad

Pärast koroonaviirusse nakatumist pikalt põdema jäämine on uus kurnav terviseprobleem. Uuringuandmeid selle kohta laekub järjest ning kohati on need erinevad. Teadusnõukoda teeb ülevaate olulisemate kattuvate leidude kohta. 

Kolm kuud või rohkem pärast koroonaviirus SARS-CoV-2 läbipõdemist püsivaid või avalduvaid ning üle kahe kuu kestvaid vaevusi, mida ei saa seletada muude põhjustega, määratleb Maailma Terviseorganisatsioon terminiga „post-COVID-19 condition“, mille eestikeelne vaste on COVID-19 järgne seisund. Suupärasem on lühem variant: Covidi järgne seisund, mida on käesolevas tekstis edaspidi kasutatud.  

Covidi järgne seisund võib avalduda mitmesuguste sümptomite kaudu. Enamlevinud on väsimus, mäluhäired, õhupuudus, köha, valu rinnus, kurguvalu, unehäired, liigesevalud, meeleoluhäired nagu ärevus või kurbustunne, peavalu või pearinglus, haistmis- või/ja maitsmishäired, palavik, isutus jm. Need vaevused võivad olla põhjustatud ka muudest asjaoludest. Covidi järgset seisundit saab perearst diagnoosina kaaluda tavaliselt umbes kolm kuud peale ägedasse SARS-CoV-2 nakatumist, sest sümptomid peavad olema kestnud vähemalt kaks kuud. Kolmekuuline periood võimaldab arstil välistada tavapärase taastumisperioodi ägedast haigusest. On ka juhtumeid, kus inimene paraneb, aga siis taastekivad vanad või ilmnevad täiesti uued vaevused, mida ei saa selgitada muude põhjuste, kui Covidiga.

Millisel juhul on suurem oht jääda pikalt põdema? Erinevate uuringute kokkuvõttes on kindlalt eristunud riskitegur Covidi raske ja mitmete erinevate vaevustega põdemine ning  varasem astma; samuti on naistel suurem risk jääda põdema Covidi järgset seisundit. Mõned uuringud toovad riskitegurina välja ka ülekaalulisuse. Inimesed, kes on juba COVIDit põdenud, peaks arvestama, et iga korduvnakatumine koroonaviirusega suurendab Covidi järgse seisundi tekke riski ja ka seda, et haigus kulgeb raskemini.  

Covidi järgne seisund on visalt paranev ning võib inimest kaua kurnata. Suurbritannias tehtud uuringute kohaselt muutusid 80%-l põdejatest vaevused aja jooksul raskemaks. Covidi järgset seisundit põdenud, kuid paranenud inimestest 60% tekkisid vaevused mõne aja pärast uuesti. Seega on tegemist raskesti paraneva terviseprobleemiga.

Kuna COVID-19 järgse seisundi vaevuste palett on kirju ning selle diagnoosimisega ei ole veel ei perearstid ega patsiendid harjunud, siis on keeruline hinnata seisundi levimust. Suurbritannia andmed viitavad, et umbes kuu aega pärast Covidi põdemist kaebab tervisevaevuste üle umbes iga kümnes kolmekümnendates eluaastates inimene, aga vanemates vanusrühmades juba iga seitsmes (15%). Seega vanuse kasvades ka tervisekaebused sagenevad. Samas on leitud Covidi järgsele seisundile viitavaid sümptomeid ka umbes neljandikul SARS-CoV-2 nakatunud noorukitest ja lastest. Üldjuhul on need sümptomid siiski on olnud kergemad ja kestnud lühemat aega kui täiskasvanuil. Väikelastel esineb Covidi järgset seisundit harvemini kui vanematel lastel.

Neil, kes on huvitatud info omal käel juurde otsimisest, on oluline teada, et sama nähtuse kohta on käibel erinevaid termineid. Üks levinumaid on “long Covid”, mida ka Eestis kasutatakse. Kohates meedias termineid nagu „post-acute COVID-19 syndrome“, „chronic COVID-19 syndrome“ või  „long haul COVID-19“, on hea teada, et need tähendavad sama, Covidi järgset seisundit.

Kokkuvõtteks. Koroonaviiruse ohtlikkust ei näita mitte üksnes kohene nakatumise järgne terviseseisund. Covidi näol on tegemist riukaliku haigusega, mida inimkond alles õpib tundma. Üleolev või muretu suhtumine koroonaviiruse levikusse ei ole kuidagi õigustatud.  Kõige parem on koroonaviirusesse nakatumist vältida. Tõhustusdoosiga vaktsineerimine ning kombinatsioon läbipõdemine + vaktsineerimine aitab korduvnakatumist vältida tõhusamalt, kui lihtsalt haiguse läbi põdemine. Varasem SARS-CoV-2 põdemine ei takista tingimata uut nakatumist. Samuti aitab nakatumise riski vähendada üsna tõhusalt maski kandmine.

Viited

• A World First: Effect of Covid Reinfection on People Living With Long Covid: https://www.longcovidkids.org/post/a-world-first-effect-of-covid-reinfection-on-people-living-with-long-covid
• Chen, C. Jt (2022). Global Prevalence of Post COVID-19 Condition or Long COVID: A Meta-Analysis and Systematic Review. J Infect Dis. Apr 16, doi: 10.1093/infdis/jiac136
• Han, Q., jt. (2022). Long-Term Sequelae of COVID-19: A Systematic Review and Meta-Analysis of One-Year Follow-Up Studies on Post-COVID Symptoms.Pathogens 2022, 11, 269
• Lopez-Leon S. (2022). Long-COVID in children and adolescents: a systematic review and meta-analyses. Nature Scientific reports, 2022. https://doi.org/10.1038/s41598-022-13495-5
• Thompson, E. jt (2022). Long COVID burden and risk factors in 10 UK longitudinal studies and electronic health records. Nature Communications, 13:3528. https://doi.org/10.1038/s41467-022-30836-0
• Ziyad A., jt (2022). Outcomes of SARS-CoV-2 Reinfection. Reserach Square preprint. https://doi.org/10.21203/rs.3.rs-1749502/v1

Lisainfo

Ruth Kalda, Tartu Ülikooli peremeditsiini professor

Kas varasemate viirustüvede põhjal tehtud vaktsiinid kaitsevad omikronitüve vastu?

Kuigi koroonahaigust põhjustavate viirustüvede sugupuu on mitmekesine (vt joonis 1), on omikroni tüve ogavalk 95% sama, mis algsel Wuhanist pärit tüvel. Mõistagi tekib siiski küsimus, kas algse, nn Wuhani tüve põhjal väljatöötatud vaktsiinid kaitsevad täna valdava omikron-5 viirustüve vastu?

Joonis 1. Covid-19 viirustüvede „sugupuu“. https://nextstrain.org/ põhjal Margus Varjak, Tartu Ülikooli viroloogia kaasprofessor

Tänaseks on läbi viidud mitmeid uuringud Iisraelis, Kanadas, Rootsis jm. Tulemused on sarnased. Neljas doos aitab eeskätt vanemaid (60+) inimesi ning krooniliste haiguste põdejaid, taastab vahepeal langenud antikehade taseme ning tugevdab nende organismi immuunkaitset raske haigestumise vastu.

Uuringud näitavad, et kuigi praegused mRNA vaktsiinid on välja töötatud varasemate viirustüvede põhjal, kaitsevad need tõhusalt ka uute omikronitüvede vastu. Praegu enamlevinud omikron-5 viirustüve puhul vähendab tõhustusdoosiga vaktsineerimine haiglasse sattumise tõenäosust 77% ja surmaga lõppevat haigestumist  88%.  Eestis vähem levinud omikron-2 viirustüve puhul on tõhustusdoos veelgi efektiivsem, vähendades raske haigestumise riski 93%. Omikroni erinevad tüved on piisavalt sarnased Wuhani tüvele, et vaktsineerimine kaitseks raske haigestumise eest.

Kuidas mõjutavad organismi immuunkaitset varasemad vaktsineerimised ja Covidi haiguse läbipõdemine?

Mida varem (deltatüvi ja varasemad tüved) on Covidi haigus läbi põetud, seda kehvem on saadud „loomulik“ immuunkaitse. Kui lisaks haiguse läbipõdemisele on inimene ka vaktsineeritud, annab see omikronitüve puhul umbes 50% kaitset uue nakatumise eest. Mõne varasema omikronitüve (omikron-1 või -2) põhjustatud haiguse läbipõdemine  annab umbes 80% kaitset omikron-5 viirustüvega nakatumise eest, kuna läbipõdemine tekitab kaitsvaid antikehasid (IgA-sid) just nina ja suu  limaskestadel, mille kaudu viirus organismi siseneb. Üksnes vaktsineerimine nakatumise eest nii hästi ei kaitse, kuna vaktsiinid ei soodusta antikehade teket limaskestadel, vaid mujal organismis, mis on eelkõige oluline just raske haigestumise ärahoidmiseks.

Millised on ja millal muutuvad kättesaadavaks uued vaktsiinid?

Nii need tootjad, kelle vaktsiinid on Eestis kättesaadavad - Pfizer, Moderna, Novavax - kui ka teised arendavad uusi vaktsiine. Viirusega käib äge võidujooks, sest uusi viiruse mutatsioone tekib järjest juurde.  Väljatöötamisel on uued nn bivalentsed vaktsiinid, mis sisaldavad vana vaktsiini ja omikron-1 vastast vaktsiini. Pfizer ja Moderna on saanud  peaaegu valmis uued vaktsiinid omikron-1 vastu, aga paraku on uued tüved rohkem omikron-2 sarnased, seega ei pruugi omikron-1 jaoks arendatav vaktsiin olla oluliselt tõhusam kui praegu kasutatavad. Pfizer ja Moderna asuvad peagi testima ka omikron-5 vastaseid vaktsiine, aga see protsess võtab veel aega. Praeguste vaktsiinide põhiprobleem on see, et need ei tekita eriti antikehasid hingamisteede limaskestadele (IgA), mis paraku on põhiline nakatumispiirkond. Mitmed uuringud on näidanud, et ka praeguste vaktsiinide kolmas doos kaitseb omikron-5 vastu põhjustatud raske haigestumise ja surma eest.

Arenduses on ka pihustavad vaktsiinid, mis peaksid suutma tekitada antikehasid ka limaskestadel ja seega kaitsma ka nakatumise eest.

Kokkuvõtteks: uutel vaktsiinidel pikk ooteaeg ja nende tõhusus ei ole palju suurem. Seega tasub teha ära kolmas või neljas tõhustusdoos „vanade“ vaktsiinidega. Loomulikult ei ole ka hilja esimeseks vaktsineerimiseks.

Kes ja millal peaksid tegema vaktsiini tõhustusdoosi?

Nelja-viie kuu möödumisel viimasest vaktsineerimisest või Covidi läbipõdemist ei kaitse organismi antikehad enam viirusega uuesti nakatumise eest. Kindlasti tuleks esimene tõhustusdoos teha kõigil, kes on vaktsineeritud ühe või kahe doosiga või haiguse läbi põdenud rohkem kui pool aastat tagasi. Inimesed, kes ei ole üldse vaktsineeritud või on saanud ühe doosi vaktsiini, peaksid minema (uuesti) vaktsineerima. Uute vaktsiinide turuletulek võtab aega ning uuringud näitavad, et kuigi praegused mRNA vaktsiinid on välja töötatud varasemate viirustüvede põhjal, kaitsevad need tõhusalt ka uute erinevate omikroni tüvede vastu. 

Vaktsiini neljas doos on tungivalt soovitatav alates 60. eluaastast ning inimestele, kes põevad kroonilisi haigusi nagu vähk, raske krooniline neeru-, maksa- või kopsuhaigus, suhkurtõbi, neerupealiste puudulikkus, astma, südamehaigus ja kõrgvererõhutõbi, hingamist häiriv neuroloogiline haigus, Downi sündroom, uneapnoe, haiguslik rasvumine, immuunpuudulikkus või on läbinud organ- ja luuüdi siirdamise. Samuti peaksid end tõhustusdoosiga vaktsineerima rasedad.

Noorematel ja tervetel inimestel annavad kolm vaktsiinidoosi hea rakulise immuunsuse, mis kaitseb raske haigestumise vastu.

Viited:

• Bar-On, Y.M. et al.  Protection by a Fourth Dose of BNT162b2 against Omicron in Israel. N Engl J Med 2022; 386:1712-1720. https://www.nejm.org/doi/full/10.1056/NEJMoa2201570
• BMJ 2022; 378 doi: https://doi.org/10.1136/bmj-2022-071502 
• Chalkias, S. Et al.  A Bivalent Omicron-containing Booster Vaccine Against Covid-19. https://doi.org/10.1101/2022.06.24.22276703
• Grewal, R. et al. Effectiveness of a fourth dose of covid-19 mRNA vaccine against the omicron variant among long term care residents in Ontario, Canada: test negative design study
• Kislaya, I. Et al. SARS-CoV-2 BA.5 vaccine breakthrough risk and severity compared with BA.2: a case-case and cohort study using Electronic Health Records in Portugal. Preprint. https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2022.07.25.22277996v1
• Malato, J., et al. Risk of BA.5 infection in individuals exposed to prior SARS-CoV-2 variants. https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2022.07.27.22277602v1
• Nordström, P. et al. Effectiveness of a fourth dose of mRNA COVID-19 vaccine against all-cause mortality in long-term care facility residents and in the oldest old: A nationwide, retrospective cohort study in Sweden. The Lancet Regional Health, https://www.thelancet.com/journals/lanepe/article/PIIS2666-7762(22)00162-4/fulltext

Lisainfo:

Pärt Peterson, Tartu Ülikooli molekulaarimmunoloogia professor

Margus Varjak, Tartu Ülikooli viroloogia kaasprofessor

10.05.2022

Koroonaviiruse edasised võimalikud arengud

Margus Varjak, Tartu Ülikooli viroloogia kaasprofessor

SARS-CoV-2 jääb ka tulevikus meiega ja on muutumas üheks “tavapäraseks” hingamisteede haiguseks. Inimkond on vabanenud vähestest viiruslikest haigustekitajatest – näiteks rõguetest – ja olnud lähedal täielikule vabanemisele näiteks lastehalvatusest. Nimetatud viiruste puhul on kandjateks ainult inimesed. Koroonaviirusel on aga mitu erinevat peremeesorganismi: nahkhiir, mink, hirv, kass, inimahvlased jt.  See tagab koroonale suurema leviku ja elujõu.

Viiruse eesmärk pole mitte peremeesorganismi haigeks muutmine, vaid paljunemine. Senine koroonaviiruse areng ongi seisnenud paremini levida suutvate uute tüvede tekkimises. Uusi viiruste tüvesid ja liine tekib kogu aeg, enamasti ükski neist ei osutu eriti domineerivaks. Erandina tekib variante, mis hakkavad väga jõuliselt levima, nagu osad   SARS-CoV-2 tüved: delta ja omikron. Ühel hetkel tuleb igal viirusel evolutsioneerumisel ette "potentsiaali auk", st tekkinud mutatsioonid suudavad viia viiruse vaid teatud piirini.

Väga paljudes põhjapoolkera riikides, sealhulgas Eestis, on tehniline võimekus viiruse evolutsiooni jälgida ja võimaliku ohtliku tüve eest varakult hoiatada. Paraku paljudes riikides seda võimekust ei ole ja kui uus viirustüvi hakkab algselt levima just sellistes piirkondades, märgatakse uusi ohtlikke tüvesid liiga hilja. Nii juhtuski Omikroni tüvega.

Praegu võib eeldada, et jätkub Omikroni ja tema baasil tekkinud tüvede, sealhulgas hübriidide, levik. Tegemist on hooajalise viirusega, mis talve möödudes taandub põhjapoolkeralt ning liigub rohkem lõunapoolkerale. Tõenäoliselt algab Aafrikas ja Ladina-Ameerikas peagi uus viiruslaine ning põhjapoolkeral on hingetõmbepaus.

Siiani on vaktsineerimine oluliselt vähendanud raske haigestumise riski. Praegu ei ole põhjust arvata, et vaktsiinitehnoloogia ei suuda alistada uusi tundmatuid tüvesid.

10.05.2022

Mis on rakuline immuunsus?

Pärt Peterson, Tartu Ülikooli molekulaarimmunoloogia professor

Vaktsineerimise või läbipõdemise järel tekib inimeses viiruse suhtes immuunvastus. See väljendub nii antikehade tekkimises kui ka rakulises immuunsuses. Rakulises immuunsuses on olulised eelkõige immuunmälu T-rakud. Nii antikehade tekkimine kui immuunmälu T-rakkude kujunemine on omavahel seotud protsessid, kuid oma tugevuselt ei pruugi nad olla sarnased (nt kõrge antikehade tase ei pruugi näidata tugevat rakulist kaitset).  

Antikehad ja rakuline immuunsus tekivad mõne nädala möödumisel vaktsineerimisest või läbipõdemisest. Viirusvastased antikehad blokeerivad viirusosakeste kiire paljunemise inimeses. Kõrge antikehade tase aitab vältida viiruse kiiret levikut organismis, vähendab haiguse tekkimise riski ja võimalust nakatada teisi inimesi. Antikehade vahendatud kaitse on kiire ja nad hakkavad neutraliseerima viirust kohe uuesti nakatumise järgselt. Omandatud rakulise immuunsuse käivitumine uue nakkuse korral on aeglasem ning erinevalt antikehadest, mis toimivad kohe, käivitub rakuline immuunsus alles mõne päeva pärast peale uut nakatumist. Uuringud on näidanud, et kuigi SARS-CoV-2 viiruse vastu suunatud rakuline immuunsus vajab toimimiseks rohkem aega, kaitseb just see raskekujulise haiguse vastu ja vähendab oluliselt haiglasse sattumise riski.

Erinevalt antikehadest, mille tase aja jooksul langeb, püsib rakuline immuunsus enamikel inimestel pärast vaktsineerimist või läbipõdemist stabiilsena. Hea rakuline immuunsus kujuneb korduva vaktsineerimisega. Nii on teadustöödes näidatud mälu T-rakkude püsimist 8 kuud peale kolmandat, tõhustusdoosi. Rakuline immuunsus tundub kaitsvat hästi ka erinevate viirustüvede vastu. Näiteks on inimestel, kellel on tekkinud rakuline immuunsus algse viirustüve vastu, aidanud see vältida rasket haigestumist ka Omikroni tüvega nakatumise korral. 

Viirusvastaste antikehade taset on tehniliselt üsna lihtne mõõta ja seda teevad mitmed teenuslaborid ja haiglad. T-rakulist immuunsust on antikehade võrreldes keerulisem ja kallim mõõta ning see vajab spetsialiseerunud laboreid. Ka ei ole rakulise immuunsuse arvuline väärtus tingimata seotud selle tõhususega. 

Rakulise immuunsuse kujunemine on nõrgem vanemaealistel, immuunsupressiivset ravi saavatel ja immuunpuudulikel inimestel. Efektiivse kaitse saamiseks võivad nad vajada vaktsiini täiendavaid lisadoose. Mitmed uuringud näitavad, et korduvad vaktsineerimised tagavad pikaaegsema immuunkaitse ja väldivad haiglasse sattumist. 

Veel rakulisest immuunsusest – lisaks immuunmälu T-rakkudele tegutsevad ka immuunmälu B-rakud

Kolmas ehk tõhustusdoos mRNA vaktsiini suurendab märkimisväärselt rakulist immuunsust, kuna lisaks mälu T-rakkudele suureneb ka antikehi tootvate mälu B-rakkude arv. Samal moel kui mälu T-rakud, hakkavad tõhustusdoosi toimel end jõudsalt paljundama (kloonima) mälu B-rakud ja sellega koos tekib ka uusi, tugevamaid antikehasid. Mälu T- ja B-rakkude näol tekib mRNA vaktsiini  tõhustusdoosi saanud inimeste organismis väga mitmekesine ja tõhus immuunkaitse.

Originaalviide: 

Increased Memory B Cell Potency and Breadth After a SARS-CoV-2 mRNA Boost: https://www.nature.com/articles/s41586-022-04778-y

10.05.2022

Neljas vaktsiinidoos kaitseb vanemaealisi

Iisraelis on uuritud teise tõhustusdoosi toimet 60-aastastele ja vanematele inimestele. Uuring näitas, et 60-aastastel ja vanematel Iisraeli täiskasvanutel on Covid-19 põhjustatud haiglaravi ja surmajuhtumite arv oluliselt vähenenud. Võrreldi raske koroonahaigusega haiglasse sattumist ja suremust ühe tõhustusdoosi (kokku 3 doosi) ja kaks tõhustusdoosi (kokku 4 doosi) saanute rühmades, mis olid võrreldavad oma demograafilise tausta ja kaasnevate haiguste poolest. Kokku analüüsiti 563 465 inimest. Neljanda doosi ehk teise tõhustusdoosi saanutest sattus raske Covid-19 haigusega haiglasse 0,08% ning suri 0,03%. Ühe tõhustusdoosi ehk kolmanda doosi saanutest sattus raske haigusega haiglasse 0,2% ja suri 0,1%. Seega väheneb teise tõhustusdoosi saamisel risk  raskelt haigestuda 2,5 korda ning risk Covid-19 haigusesse surra rohkem kui kolm korda. Neljas doos suurendab ohutust olulisel määral ning vanemaealistel on väga soovitatav see teha.

Originaalviide: 

Safety, tolerability and viral kinetics during SARS-CoV-2 human challenge in young adults: https://www.nature.com/articles/s41591-022-01780-9

18.02.2022

Esmase vaktsineerimise ja tõhustusdoosi efektiivsus omikroni leviku tingimustes 

Omikroni laine ajal nakatuvad nii esmase vaktsineerimiskuuri läbinud (ühe või kahe doosiga vaktsineeritud) kui vaktsineerimata inimesed, samuti need, kes haiguse varem läbipõdenud. Kolm korda vaktsineerimine kaitseb aga väga tõhusalt ka nakatumise eest: kolmekordselt vaktsineeritu tõenäosus haigestuda viirusesse on 70% madalam.  

Raskelt haigestumise eest kaitsevad aga ka juba üks või kaks vaktsiinidoosi, seega on praegu ka vaktsineerimise alustamiseks õige aeg.  Omikronilaine ajal vajab vaktsineeritud nakatunutest haiglaravi kolm korda vähem inimesi, kui delta tüve leviku ajal. Juba esmase vaktsineerimiskuuri läbimine vähendab hospitaliseerimise riski umbes kolm korda. Tõhustudoosiga vaktsineerimine vähendab haiglaravi vajavat haigestumist juba kümme korda. Ka juhul, kui inimene haiglaravi ikkagi vajab, on haiglas oldud aeg vaktsineeritutel oluliselt lühem, st nad paranevad jõudsamalt. Raske haiguse vältimisel on oluline T rakuline immuunkaitse. Erinevalt neutraliseerivate antikehade tasemete langusest aja jooksul, tõuseb T rakuline immuunvastus kolmanda doosi järgselt ja seni ei ole täheldatud märgatavat T rakulise immuunvastuse langust aja möödudes. 

Eriti oluline on vaktsineerimisele mõelda vanematel inimestel. Iga kolmas vaktsineerimata 60-aastane või vanem inimene vajab haiglaravi. 

Originaalviited: 

https://assets.publishing.service.gov.uk/government/uploads/system/uploads/attachment_data/file/1048395/technical-briefing-34-14-january-2022.pdf 

https://www.pure.ed.ac.uk/ws/portalfiles/portal/245818096/Severity_of_Omicron_variant_of_concern_and_vaccine_effectiveness_against_symptomatic_disease.pdf 

http://www-1.ms.ut.ee/krista/covid/vakts_nakat.html 

18.02.2022

End vaktsineerides kaitsevad vanemad ka oma lapsi 

Ka lapsed võivad koroonahaigust raskelt läbi põdeda. Laste pikaajalisi vaevusi koroona läbipõdemise järgselt on veel vähe uuritud, kuid Ühendkuningriigi uuringu andmetel võib pikaajaliste vaevustega lapsi olla märkimisväärsel hulgal. Sagedasemad pikaajalised vaevused on väsimus, kurnatus, peavalu, õhupuudus.  Laste tervist saavad vanemad kaitsta muuhulgas ka end ise vaktsineerides. Alfa ja delta tüvede põhjal tehtud uuringud on näidanud, et juhul, kui nende vanemad olid vaktsineeritud nakatusid alaealised  60-70% vähema tõenäosusega 

Originaalviited: 

1. https://www.nature.com/articles/d41586-022-00239-8 
2.  https://www.nature.com/articles/d41586-022-00334-w?WT.ec_id=NATURE-20220210&utm_source=nature_etoc&utm_medium=email&utm_campaign=20220210&sap-outbound-id=DFACD619E64F40629BE60202FC52A30C5F691D3B 
3. https://www.thelancet.com/journals/lanchi/article/PIIS2352-4642(22)00022-0/fulltext 

21.01.2022

Praegu kasutatavad vaktsiinid aitavad rasket haigestumist vältida ka koroonaviiruse omikrontüve puhul, vaatamata asjaolule, et need on välja töötatud teiste viirustüvede põhjal.  Antikehade „kaitseliin“ on omikroni puhul tõesti haavatav, sest omikroni viirusel on palju mutatsioone. Pikaajalist ja rasket põdemist aitab aga vältida organismi teine „kaitseliin“ – T-rakud, mis suudavad  antikehadega võrreldes muteerunud viirust paremini ära tunda. Vaktsineerimine aitab tõsta rakulist immuunsust ja vältida raskeid haigestumisi. T-rakkude ehk rakulise immuunsuse kaitse tõhusust toetab ka asjaolu, et omikroni viirus jääb oma eripära tõttu „peatuma“ ülemistesse hingamisteedesse ega tungi kopsu nagu delta.

Originaalviide:

1. https://www.nature.com/articles/d41586-022-00063-0

14.01.2022

Parima kaitse omikroni vastu annab kolm vaktsiinidoosi või kaks vaktsiinidoosi koos läbipõdemisega. Ilma vaktsineerimata läbipõdemine annab vähem omikroni neutraliseerivaid antikehi. Tõhustusdoos kaitseb praegustel andmetel kuni 60% inimesi sümptomaatilise nakatumise eest, vaktsiini kaitsevõime paraku väheneb ajas.

Kaks vaktsiinidoosi või eelnev läbipõdemine kaitsevad vaid 20% inimesi sümptomaatilise nakatumise eest.

Samas kaitsevad nii 2-doosiline kui 3-doosiline vaktsineerimine 60-70% inimesi haiglaravile sattumise eest. Ka juhul, kui hospitaliseerimine on vajalik, on haiglaravi kestus lühem kui vaktsineerimata inimestel.

Seega soovitab Teadusnõukoda kõigil, kel võimalik, kaitsta end vaktsineerimisega.

Originaalviited:

1. https://www.nature.com/articles/d41586-021-03846-z
2. https://www.imperial.ac.uk/mrc-global-infectious-disease-analysis/covid-19/report-49-Omicron/
3. https://www.pure.ed.ac.uk/ws/portalfiles/portal/245818096/Severity_of_Omicron_variant_of_concern_and_vaccine_effectiveness_against_symptomatic_disease.pdf
4. https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2021.12.30.21268565v1.full.pdf

10.05.2022

Viiruse liikumine pärast nakatumist

Noorte tervete vabatahtlikega tehtud teadliku nakatamise eksperiment võimaldas kirjeldada koroonaviiruse liikumist kohe pärast nakatumist. Selgus, et viirus levis kõige kiiremini kurku, hiljem ninna. Ninas oli viirust kõige rohkem ja see püsis seal elujõulisena kuni 10 päeva pärast nakatumist.

Testitud sihtrühmas (18–29  aastased terved inimesed) nakatus kergelt 89% ja 11% -l ei tekkinud mingeid haigustunnuseid. Lõhnataju häire või üldse lõhnataju kadu tekkis 15%-l. Kõigil nakatatutel (ka asümptomaatilistel) tekkisid neutraliseerivad antikehad. Kaks korda nädalas tehtavad antigeeni kiirtestid suutsid viirusinfektsiooni diagnoosida enne, kui 70–80% elujõulisest viirusest oli tekkinud.

Originaalviide: 

Safety, tolerability and viral kinetics during SARS-CoV-2 human challenge in young adults: https://www.nature.com/articles/s41591-022-01780-9

10.05.2022

Haigused, mille puhul on suur risk koroonat raskelt põdeda

Mõnede haigustega inimestel on vaktsineerimatuna väga suur risk nakatudes koroonahaigust üliraskelt põdeda, st sattuda haiglas intensiivravile, saada kopsu- ja neerukahjustusi  või koguni surra. Sellised ohtlikud haigused on suhkurtõbi, kõrgvererõhutõbi, südame isheemiatõbi või müokardikahjustus. Vaktsineerides saavad nende haiguste põdejad riski oluliselt vähendada. Eestis läbi viidud ulatuslik uuring jõudis sarnastele tulemustele. Lisaks näitas Eesti uuring, et oluline risk raskelt haigestuda on ka rasvunutel, dementsetel ja kroonilise neeruhaigusega inimestel.

Originaalviide

Frontiers | Quantifying the Excess Risk of Adverse COVID-19 Outcomes in Unvaccinated Individuals With Diabetes Mellitus, Hypertension, Ischaemic Heart Disease or Myocardial Injury: A Meta-Analysis | Cardiovascular Medicine (frontiersin.org)

Clinical Characteristics and Risk Factors for COVID-19 Infection and Disease Severity: A Nationwide Observational Study in Estonia: https://pesquisa.bvsalud.org/global-literature-on-novel-coronavirus-2019-ncov/resource/pt/ppcovidwho-295459 

14.01.2022

Senistel andmetel võib omikrontüvi 16% juhtudest kanduda edasi ka asümptomaatilistelt nakatunutelt. See tähendab, et tõenäosus kedagi enda teadmata nakatada on praegu kuus korda suurem kui eelmises laines delta tüve puhul.

Seega tuleb kohtumisi planeerides olla väga ettevaatlik. Eriti põhjalikult tuleb riskidele mõelda, kui kavatsete kohtuda eakate või muudel põhjustel riskirühmadesse kuuluvate tuttavate ja sugulastega. Kui võimalik, tuleks füüsilised kokkusaamised riskirühma kuuluvate inimestega mõneks ajaks edasi lükata ning kasutada virtuaalsete kanalite pakutavaid võimalusi.

Originaalviited:

1. https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2022.01.04.22268770v1.full.pd
2. https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2021.12.20.21268130v1

18.02.2022

Koroonahaiguse läbipõdemise järel kasvab suremusrisk 

Tartu Ülikooli uuringus jälgiti koroonahaiguse pikaajalist mõju Eesti inimeste suremusele ning selgus, et COVIDiga nakatunud inimestel on aasta jooksul ligi neli korda suurem risk surra kui mitte-nakatunutel.  

Alla 60 aastaste hulgas oli oluliselt kõrgem suremus esimese 5 nädala jooksul (võrreldes kontrollgrupiga 5 korda kõrgem), üle 60 aastastel püsis kõrgem suremusrisk aga  terve aasta vältel. Eriti kõrge oli üle 60 aastaste nakatunute  suremusrisk esimese 10 päeva jooksul pärast Covid-19 diagnoosi, mil see oli isegi 20 korda kõrgem kui kontrollgrupil. Seega ei ole paljude inimeste arvates „loomulikum“ viis immuunsuse saavutamiseks - nakatumine ja koroona läbipõdemine – üldse mitte ohutu. Sellega kaasnevad märkimisväärsed riskid elule ja tervisele. Uuringust ilmnes, et 61% surmadest tuli nende hulgast, kes põdesid koroonat raskelt või kriitiliselt ja peaaegu 40% surmadest nende seast, kes põdesid haigust kergemalt ja haiglaravi ei vajanud. Uuringus vaadeldi kõiki 26. veebruarist 2020 kuni 28. veebruarini 2021 koroonasse nakatunud 66 287 inimest ning võrreldi neid mitte-nakatunud inimestest moodustatud kontrollgrupiga, kuhu kuulus 254 969 inimest. 

Originaalviide: 

Long-Term Mortality Following COVID-19 Infection: A National Cohort Study From Estonia by Anneli Uuskula, Tuuli Jürgenson, Heti Pisarev, Raivo Kolde, Tatjana Meister, Anna Tisler, Kadri Suija, Ruth Kalda, Marko Piirsoo, Krista Fischer :: SSRN 

18.02.2022

Koroona ja südame-veresoonkonna haigused 

USA sõjaveteranide seas läbiviidud uuring näitas, et neil, kes on raskekujuliselt koroonahaigust põdenud, on järgneva aasta jooksul suurem risk haigestuda erinevatesse südame-veresoonkonna haigustesse. Sellised haigused on näiteks aju-veresoonkonna häired, rütmihäired, isheemiline ja mitteisheemiline südamehaigus, perikardiit, müokardiit, südamepuudulikkus, samuti on suurem trombide tekkimise oht (trombembooliline haigus). Seega peaks kõik raskelt koroonat põdenud oma tervist tähelepanelikult jälgima ja oma südame-veresoonkonna tervise eest hoolitsema. Kuni omikroni tüve põhjustatud koroonahaiguse pikaalise mõju kohta ei ole veel uuringute andmeid, pole ka alust arvata, et et omikron on „leebe“ ning pikaajalist tervisekahju ei tee.  Parim viis oma tervist ja elukvaliteeti hoida on siiski vaktsineerimine.  

Originaalviited: 

1. https://www.nature.com/articles/d41586-022-00403-0 
2. https://www.nature.com/articles/s41591-022-01689-3 

18.02.2022

Väsimus ja kognitiivsed häired pärast koroonahaiguse põdemist  

Koroonahaiguse läbipõdemine võib inimeste – nii vanade kui noorte – enesetunnet ja elukvaliteeti oluliselt halvendada. Paljud uuringute koondtulemusena võib väita, et  umbes iga kolmas koroonahaiguse läbipõdenutest tundis väsimust mitu kuud pärast Covid-19 diagnoosi saamist ning igal kahekümnendal inimesel esines pikaajaliselt kognitiivse võimekuse langust, nagu näiteks „udune tunne“, mälu ja mõttetegevuse aeglustumine, tähelepanu, infotöötluse,  õppimisvõime vähenemine, kõnelemishäired, tahtmatud liigutused jm. Oluline on end jälgida, pöörduda arsti poole. Seega paljude inimeste arvates „loomulikum“ viis immuunsuse saavutamiseks – nakatumine ja koroona läbipõdemine – ei ole üldse mitte ohutu. Tasub end vaktsineerimisega kaitsta.  

Originaalviide: 

https://doi.org/10.1016/j.bbi.2021.12.020 

14.01.2022

Inimeste kogunemisel on olukord  kõige vähem nakkusohtlik, kui kõik ruumis viibijad – nende seas ka vaktsineeritud inimesed ja koroonaparanenud – kannavad meditsiinilist maski, mis katab nii suu kui  nina.

Riskirühmad ehk üle 65aastased ja krooniliste haigustega inimesed võiksid mitu tundi kestvatel kogunemistel  kasutada võimalusel  kõrgema kaitsefaktoriga N 95 tüüpi maske. 

Lühiajaliste kontaktide puhul kaitseb nakatumise eest piisavalt hästi ka kirurgiline mask koos distantsi hoidmise ja sagedase kätepesuga. 

Originaalviited:

1. https://www.pnas.org/content/118/49/e2110117118
2. https://www.wsj.com/articles/cloth-face-mask-omicron-11640984082?mod=Searchresults_pos4&page=1

14.01.2022

Omikroniga võib nakatuda korduvalt ning korduvnakatumine on omikron tüve puhul tõenäolisem, kui varasemate tüvede puhul, kus läbipõdemine andis üsna hea kaitse edasise nakatumise eest. Siiski on korduvnakatumise korral enamasti haiguse kulg kergem kui esmasel põdemisel.

Seega tuleb ka pärast omikroni läbipõdemist olla ettevaatlik ja järgida kõiki nakkusohutuse nõudeid, et mitte viirust edasi kanda. Eriti ettevaatlik tuleb olla eakamate, krooniliste haigustega  ja vaktsineerimata inimestega kokkupuutel.

Originaalviited:

1. https://assets.publishing.service.gov.uk/government/uploads/system/uploads/attachment_data/file/1042367/technical_briefing-31-10-december-2021.pdf
2. https://www.imperial.ac.uk/mrc-global-infectious-disease-analysis/covid-19/report-50-severity-omicron/

21.01.2022

Rasedad võivad koroonat väga raskelt põdeda ja ema põdemine on ohtlik ka lootele.  Uuringud on näidanud, et koroonaviirusesse haigestunud rasedatel on oluliselt kõrgem risk enneaegseks sünnituseks ja ka surnud lapse sünniks.

Rasedate vaktsineerimine on tekitanud kõhklusi, kuid uuringud näitavad, et raseduse ajal vaktsineerimine on nii emale kui ka lapsele ohutu. Vaktsineerimise järel tekkivad antikehad läbivad platsenta ja annavad vastsündinule hea kaitse. Rohkem, kui 65 000 lapseootel naist hõlmanud teadusuuringud ei ole leidnud ühtegi tõendust, et raseduse tüsistuste, raseduse katkemise, enneaegse sünnituse või lootekahjustuste risk pärast COVID-19 mRNA vaktsiiniga vaktsineerimist suureneks. Uuringud näitasid ka, et COVID-19 mRNA vaktsiinid vähendavad rasedate haiglaravile sattumise ja surmade riski sama tõhusalt kui mitterasedatel.

Originaalviited:

1. https://www.nature.com/articles/d41586-022-00031-8
2. https://www.ema.europa.eu/en/news/covid-19-latest-safety-data-provide-reassurance-about-use-mrna-vaccines-during-pregnancy